20. sajandi esimest poolt analüüsides võib öelda, et väärtpaberite omamine ei garanteerinud alati, et investoril õnnestus oma kapitali säilitada ja suurendada. Kõik sõltus sellest, kuidas käis riigi majanduse käsi maailmasõdades ja kriisides. Riikides, mida Esimene ja Teine maailmasõda mõjutasid vähem, oli aktsiate tootlus 6,5% ja riigivõlakirjade reaalne tootlus 1,8% aastas. Ka selliste riikide võlakirjadega sai teha kasulikku äri. Selliste riikide hulka kuulusid Austraalia, Iirimaa, Šveits, Kanada, Rootsi, USA ja Ühendkuningriik. Arvestades, et möödunud sajandit iseloomustasid maailmasõjad, hüperinflatsioon ja kaks sügavat madalperioodi aktsiaturgudel, on need numbrid muljetavaldavad.

20. sajandi maailmasõdades lüüa saanud ja kolossaalset kahju saanud riigid ei saanud kiidelda oma võlakirjade sama kõrge tootlusega. Sellisteks riikideks olid Belgia, Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Saksamaa. Kuid erinevatel ajaperioodidel oli ka nendes riikide majanduses nii tõuse kui ka mõõnasid. Kui 1940. aastatel olid aktsiate negatiivsed tootlused kahekohalised, siis terve sajandi vaates oli aktsiate tootlus vaid 4,2%.

Väärib märkimist, et võrreldes eelmise sajandi kahte maailmasõda oli aktsiahindade langus väga erinev. Esimese maailmasõja ajal langesid aktsiahinnad 12% ja pärast Teist maailmasõda kaotasid Saksa aktsiad 66% oma väärtusest. Varasemad kogemused näitavad, et börsile investeerimist, eriti ebastabiilsetel aegadel, tuleks hajutada. Ei tasu loota, et ostes ühe ettevõtte aktsiad, püsib selle kasumlikkus aastaid. Mitte ühelgi ettevõttel pole õnnestunud konkurentide ees igavesti liidrikohta säilitada.

1917. aastal avaldas Forbes nimekirja 100 suurimast Ameerika ettevõttest. Järgmise 71 aasta jooksul järgnes Suur Depressioon, II maailmasõda, 1970. aastate inflatsioon ja sõjajärgne buum. Kui Forbes 1987. aastal esialgse nimekirja üle vaatas, oli selles olnud 61 ettevõtet ühel või teisel põhjusel lõpetanud tegevuse. Ülejäänud 21 ettevõttest jätkasid äritegevust, kuid ei kuulunud enam 100 suurima hulka. Ülejäänud 18 ettevõtte aktsiate hind, v.a. General Electric ja Kodak, oli langenud. Kuna Kodak on olnud hiljem tõsistes raskustes, on General Electric sellest nimekirjast ainus tõeliselt edukas ettevõte. 1997. aastal testisid Foster ja Kaplan Standard & Poor’s 500 aktsiaindeksit alates selle loomisest 40 aastat tagasi. Esialgsest indeksi 500st ettevõttest olid alles vaid 74 ettevõtet ning nende aktsiate hind oli üldindeksist 20% madalam.

Teises uuringus koostasid Robert Wiggins ja Tim Rufley sõjajärgsete tulemuste andmebaasi, kuhu kuulus 6772 ettevõtet 40 tööstusharust. Nad sorteerisid ettevõtteid nende äritulemuste, mitte aktsiahinna järgi, 10-aastase või pikema perioodi kohta, võrreldes seda tööstusharuga, milles ettevõte tegutses. Nad leidsid, et investeeringu mõttes turvalist tööstusharu ei eksisteeri. Muutuste kiirus on kõrgtehnoloogilistes kontsernides olnud kiirem kui traditsioonilistes ettevõtetes, kuid see on aja jooksul kasvanud kõigis tööstusharudes. Samuti leidsid nad, et ainult 50% ettevõtetest olid 10-aasta või pikema perioodi jooksul oma äritulemustest tipptasemel ja ainult umbes 0,5% ettevõtetest säilitasid konkurentsieelise 20 aasta jooksul. Ainult kolm ettevõtet – American Home Products, Eli Lilly ja 3M – on tegutsenud vähemalt 50 aastat.

Möödunud sajandi põhjal pole fikseeritud tulumääraga investeeringud pakkunud aktsiatest paremat tootlust. Isegi jõukamates riikides on võlakirjad pakkunud palju väiksemat tootlust kui aktsiad, kuid samas on olnud palju vähem volatiilsemad.

Kinnisvara on olnud jõukate omanike seas juba aastakümneid üks lemmikinvesteeringute sihtkohti. See ei taga mitte ainult vara säilimist, vaid ka selle stabiilset kasvu. Esiteks on kinnisvara üks stabiilsemaid varasid, mis korreleerub nõrgalt aktsiaturgude kõikumisega. Teiseks on pangad valmis rahastama kuni 90% vara maksumusest, mis tähendab, et omanikel ei ole vaja ärist raha välja võtta. Kolmandaks on sissetulek regulaarne, tavaliselt ületab inflatsioonimäära ning lisaks tõuseb vara väärtust juba mõne aastaga oluliselt. Seetõttu investeerib üle kolmandiku jõukatest omanikest üle maailma kinnisvarasse. Kinnisvara on läbi aegade olnud kõige populaarsemate investeerimisobjektide esikolmikus ning pole kahtlust, et see jääb nii ka järgmistel aastatel.

See, kuidas vara tõhusalt ja terviklikult järgmisele põlvkonnale üle anda on vaevanud varakate inimeste meeli juba ammu. Isegi Thomas Mann kirjeldas 19. ja 20. sajandi vahetusel oma romaanis “Buddenbrookid. Ühe perekonna langus” jõuka kaupmehepere elu, tõusu ja langust läbi nelja põlvkonna. Raamatus ei suutnud Buddenbrookide pere oma rikkust säilitada ja tegelik elu on toonud meile rohkem kui ühe sarnase kurva näite.

Uuringud kinnitavad, et igast 10 varakast perest kaotavad 9 oma jõukuse kolmandaks põlvkonnaks. Teises põlvkonnas jääb algkapitalist reeglina alles 30%, kolmandaks aga langeb see näitaja 10%-le.

Statistika on halastamatu: 2/3 peredest kaotab päritud varanduse juba teises põlvkonnas ja kolmandas põlvkonnas jääb edasi antud kapital alles vaid ühele perekonnale kümnest. Seejuures on kinnisvarasse investeerimine kõige usaldusväärsem viis anda rikkust edasi järgmisele põlvkonnale ja selliste perekonnadünastiate nagu Rockefellerid ja Rothschildid ajalugu ainult kinnitab seda.

Pärimise ja rikkuse üleandmise küsimus ei kuulunud veel üsna hiljuti Eesti varakate inimeste jaoks oluliste ja prioriteetsete teemade hulka. Esialgsel kapitalikogumise perioodil koos majanduse aktiivse kasvuga ei soovinud keegi mõelda sellele, et miski ei kesta igavesti. Kuid tasapisi kasvas üles pärijate põlvkond ja tänapäeval seisavad üha enamad pered silmitsi küsimusega, kuidas vara järgmistele põlvkondadele edasi anda, kuidas kaitsta jõukust ja seda tulevikus suurendada ning kuidas kindlustada endale piisav vanaduspõlv tingimustes, kus inflatsioon on kahekohaline.

Elutsükli säästu mudel on klassikaline majandusmudel, kuidas tööealisena omandatud varad aitavad pensionieaks kapitali koguda. Põhiidee seisneb selles, et inimesed koguvad tööea jooksul sääste ja ostavad vara, millele nad saavad pensionile jäädes loota. Pensionärid saavad end ülal pidada oma varade väljaüürimisest teenitud tulu või vara müügiga. Enamikus Lääne-Euroopa riikides ja USA-s toimub selline säästmine erasektoris, kuna töötajad osalevad tööandja pensioniplaanides või koguvad vara, sealhulgas kinnisvara või isiklikke säästusid. Perekonna inimkapital on üksikisikud, kes moodustavad selle koosseisu. Perekonna intellektuaalne kapital on iga pereliikme elukogemuse kaudu omandatud teadmised või lihtsalt see, mis on igale pereliikmele teada. Perekonna rahaline kapital on perele kuuluv vallas- ja kinnisvara.